Investor Toomas: kas minu portfellis peitub Trooja hobune?

Jutt käib Tallinna Vee aktsiast. Olen nõus nende investoritega, kelle hinnangul oleks parem, kui Tallinna Vee pikalt vindunud kohtvaidlus konkurentsiametiga üleüldse olemata oleks olnud. Võib vaid oletada, kui suur on kogu see aja- ja rahakulu ning mainekahju, mida see nii veefirmale kui ka Eesti riigile kaasa on toonud.

Et suurusjärgud enda jaoks paika saada, mõelgem kas või sellele, et veel selle aasta alguses otsustas valitsus eraldada 2,38 miljonit eurot ainuüksi selleks, et esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises arbitraažimenetluses. Siia juurde ei ole arvestatud seniseid eraldisi ega käibemaksu.

Mina maksan kõik kinni

Tallinna Vee kahjunõude viimane hinnanguline diskonteerimata suurus konkurentsiameti vastu on ligikaudu 74 miljonit eurot. Teeb kurvaks, et kõikvõimalikud lõpplahendused paistavad ühtviisi nutused ja vaesemaks jään ma sellest kohtuvaidlusest niikuinii. Laias laastus pole ju vahet, kas maksan jandi enda taskust kinni aktsionäri või maksumaksjana.

Kindlasti ei saa ära unustada ka mainekahju. Mul on hästi meeles läinud aastal peetud vestlus ühe Tallinna Vee välismaalasest pikaajalise investoriga, kellel portfellis on veefirma aktsiaid minu 1400 osakust mitu korda rohkem.

„Ma olen lõpuks mõistnud, et see kohtuasi on sisuliselt võimu kuritarvitamine ja börsifirma ahistamine õiguslike vahenditega,“ kurtis ta mulle pärast seda, kui Tallinna halduskohus otsustas jätta mullu juunis ettevõtte esitatud kaebused rahuldamata. „Ma ei soovita mitte kellelgi investeerida riiki, kus avalikult kaubeldud ettevõtet ja selle osanikke koheldakse ebaausalt ja õigusvastaselt.“

Muidugi räägib siin raha kaotamisega riskiva investori viha ja usun, et asi pole kaugeltki mustvalge, ent mainekahju on mainekahju. Kui lugeda tänases Äripäevas ilmunud Tallinna Vee kohtuvaidluse võimalikke stsenaariume, siis on aktsial kõvasti nii tõusu- kui ka kukkumisruumi. Halvimal juhul kannataks tugevalt ka dividendid.

Jätkuv teadmatus

Mina investeerisin Tallinna Vee aktsiasse eeskätt just seetõttu, et ettevõte on ajalooliselt olnud üks kodubörsi paremaid dividendiaktsiaid. Lisaks naudib börsifirma monopoliseisu, bilanss on tugev, investorsuhtlus laitmatu ja ettevõte on minu hinnangul hästi juhitud.

Kõige rohkem heidutab mind praegu veefirma aktsia juures täielik teadmatus seoses kohtulahendiga ja selles ei pruugi veel niipea selgus saabuda. Kindlasti ei saa me grammigi targemaks enne järgmisi dividendimakseid, mis peaksid laekuma juuni lõpus. Sügise poole võib aga juba uudiste suhtes valvel olla.

Õnneks ei ole aktsiainvesteering abielu, kus koos tuleb olla nii heas kui ka halvas. Kui leian parema veimevakaga mõrsja, siis vähendan enne kohtuasja viimast vaatust ilmselt oma positsiooni. Kui udu tariifivaidluse ümber hajub, oleksin taas kõpsti platsis. 15 aasta perspektiivis on minu usk kohalikku veemonopoli endiselt küllaltki tugev.